Meil on lootust!

8 märts. mingid 3 tundi tagasi jõudsin ma koju. Maskeraad oli sündmus omaette, piisavalt lahe, et sellist asja mitte vahele jätta. Siiski pean ma mainima, et minu jaoks oli omaette taaselustumine sõit Lee autos Tallinna ja tagasi. Mulle meenus, miks ma pole täielik oss, miks ma aeg ajalt loen akadeemiat(nii palju kui huvi ja kui palju mõistan), miks mulle ei sümpatiseeri niisama logelejad ja muidu lahedad mehed... Ma austan intelligentsust ja mind vihastab loogilisemõtlemise ja fantaasia vaesus. Tänase päeva suur üllatus tuli sellest, et ma ajasin vana klassivennaga juttu ning ma kahtlustan siiani, et see oli mingi tema välimusega tehisintelligent. No kurat, kus poiss on muutunud. Padu joodikust ja muidu vennast iseseisvaks, mõtlevaks, sihtidega ja piisavalt abitsioonikaks kujuks. Sõjavägi ei tee mehest mehe, vaid elu teeb mehest mehe. Sõjavägi on vaid väike tõuge nagu tuuleiil, mis paneb laeva korraks liikuma, aga et laev edasi liiguks on veelgi tuult tarvis. Ma austan neid inimesi, kes on leidnud selle tuule ning arenevad.