Väga huvitav. See on mu esimene nädalavahetus, mille ma veedan tartus ning ühelgi mu sõbral pole sellest aimugi. Huvitav. Mul on vahel tunne, et ma olen inimene paigata. Ma tahan öelda, et mul on too kodu, kuid ma olen üsna kindel selles, kuivõrd erinevalt me kodu defineerime. Ma ei ütle, et ma sellega, et ma ei taha koju minna, ilmselgelt aga harevem kui enamik teist. Olgu las see olla.
Tartul on oma aeg. 1.5 kuud on möödas, eelmisi ma ei igatse ning järgmist ei oota. Ma teadsin, et aeg liigub, vahel kiiremini, kui ma arvasin, aga Siin, Tartus, see on nagu tuul. sa märkad alles siis kerge iili kiirust, kui ta endaga mõne kübeme kaasa võtab või hakkab vaikselt puid kangutama. Kindel on see, et mina olen enda asukohta vahetanud.
Mul on meeles hetkel kahe Ksv sõnad, nendes pole midagi uut, aga oi kurat kui tõesed ning millist toredat äratundmist nad omavad: " Need viimased kolm aastat on läinud väga kiiresti...." ja "What have I got? Really? Some money in my pocket, some nice threads, fancy car at my disposal, pretty women.... But I don't have peace of mind. And if you don't have that, you've got nothing"
ja siia juurde sobiks veel minu poolt: "You know most people they go their whole lives and they never really find someone they love...they say they do because everybody is a star of their own little romantic company..but they are full of shit.....you and me we had women who loved us for who we were....really loved us for who we were...we fucked it up. For what, some stupid piece of ass we forgot 10 minutes later?"
Ma vihkasin suitsetamist, mulle ei meeldinud see hais mu juustel, riietel, mu suus... hetkel aga keerasin endale sõrmede vahel valmis 12 Pueblo tubakaga pläru. Niisamuti nagu ma vihkasin pugemist, teostan ma ise seda n.ö sisuliselt. Mõned nimetavad seda aktiivsuseks, mina nägin seda sõjaväes ning ausalt öeldes mõistan selle vajalikkust kõikjal.
Ma pole ka kunagi uskunud mõne olukorra võimalikkusse, kuni seegi juhtus. Ma parem ei omaks mingeid rangeid põhimõtteid, sest nagu nähe on siis need on mõeldud varem või hiljem muutmisele
La dolce vita...
2 arvamust:
Bitter sweet irony...
Tõepoolest.
La vita e bella.
kui sa lased põhimõttel kardinaalselt muutuda, siis ta ei olnud järelikult põhimõte, vaid ajutine meeleseisund (et mitte öelda meelepete). samas võivad minu arvates ka põhimõtted ajaga kaasas käia ning kasvada ja areneda inimesega koos.
ei saagi ju oodata, et 7-, 10-, 15- jne aastasena ette kujutatud asjad ja ootused jääksid samaks, sinu teadmised ja maailmavaade on elukogemuste käigus ka muutunud. mis muidugi ei tähenda, et lapsepõlveideaalidel kõigil minna peaks laskma - mõni ilusam võiks ju alles ka jääda ;)
Post a Comment