some bull..

Elu

Ma ei oska enam kirjutada. See kas tuleneb põhjusest, et ma ei soovi blogis avaldada seda, mida ma tean, näen, tunnen või on mu võimekus muuta pildid sõnadeks langenud. Lühidalt.
Ma ole muutnud. Suunas mida ma ei näinud ette ja mida ma kohati endiselt ei usu. Mitte uskumus tuleneb pigem sellest, et mul puudus varasemalt uskumus selless, et midagi võidakse mulle kinkida. Mulle tuli praegu meelde mu esimene korralik jalgratas. Isale saadati Rootsist mulle jalgratas. Selline vägev masin oli. Aastal 1996(kuulge, see oli fkn 14 aastat tagasi!!!!) omas see kella, millel oli Donald pardi pilt peal, lisaks omas mingisugust 6-käigulist käiguvahetus süsteemi. Mulle see ratas meeldis. Paraku sain ma selle rattaga u. 2 kuud sõita pärast mulle kinkimist. Nimelt, mul oli probleemiks see, et alati pärast õhtu lõpp ei viitsinud ma kuidagi ratast viia keldrisse(elan ma tegelikult 2 korruselises korterelamus). Üldiselt viisin ma ratta ikka keldrisse, kuid osadel õhtutel jätsin ma teise alla treppikotta. Iga hommikuga, kui ma leidsin ratta alles olevat, lõpetasin ma ta keldrisse viimise hoopiski. Oh üllatust, ei läinudki kaua aega, kuni ratast enam polnud. Käisin otsisin koduküla ümbruse läbi, midagi. Ema teatas veel isegi politseissse. Hiljem tuli välja, et mingi varas(tema hingel olid igasugu pisikelmused) ärandas mu ratta, sõitis sellega nii 6 km ning seejärel lükkas mu kallikese kraavi, sest rehv olevat lõhkenud. Kogu selle toreduse ja veel endiste jamade eest sai onu aasta vanglat(ta oli ka eelnevalt midagi sooritanud ja vahele jäänud).
Nüüd on mul midagi palju hinnalisemat, kui mõni kaherattaline või neljarattaline või mis iganes rattaline või hoopiski hinnalisem, kui sina, kes sa seda postitust loed(minu jaoks loomulikult), v.a inimene, keda ma selle all mõtlen. Samuti jätaks välja ka pere. Ma ei kavatse kordagi enam mängida õnnega! Ma ei tahaks kostuda vaimuhaigelt(kuid tõenäoliselt põen ma ühte vaimuhaiguse tüüp), aga ma....hoian seda kõigega, mis mul on.

Muusosas olen ma tudeng, koos kõige tavalisemate eksistentsiaalsete probleemidega. Eksamid suruvad mind koos genitaalidega keevasse vette, ähvardades steriliseerimisega, samaaegselt, kui mina üritan kuidagi seda keemist peale puhumisega vähendada... Kui suur on tõenäosus, et mind saadab edu? Noh, ennem külmub põrgu, aga põrgu on külmunud rohkem, kui ma suudaks kokkulugeda, seega ma õpin ja loodan millelegi, mida ma kutsun eluks.