Õigusteaduskonnas õppimine on välja arendanud minus üsna kena võime: tuupimise. Ma ei hakka siinkohal halama selle üle, millises mahus materjale peab inimene, kes sooovib näha enda nime bakalaureuse lõpetetajate nimekirjas, õppima. Ma muigan selle üle, et ma naudin idiootsust(nt nolifeda 5 tundi Playstationiga) ning seejärel õppida 15 minutiga ära 3 salmiline "Eestimaa, mu isamaa". Varemalt ma selleks polnud võimeline. Tänu öistele õppimistele tean suurepäraselt enda piiri ning oskan näha, palju olen võimeline korraga omandama. Ülikool õpetab. Küll, aga on mul teile kaaskodanikud ja kodakondsusetud, väike palve, mitte rääkida minu kuuldes hinnetest ja tulemustest seoses kooliga what so ever...Pole vahet, kas te saate A või F-i! Siiralt, ma ei taha kuulda. Samas, kui kellelgi on plaan näha, kas ta suudab mind mõjutada siis palun! Kuid mõneks ajaks ma ilmselgelt tollele uudishimulikule ei naerata. :D Milline karistus! Vaevalt see nüüd kedagi hirmutas, aga lühidalt: teema kool- te võite unustada minu vastutulelikkuse.
Muusosas. Majanduse saan ma võtta järgmine kursus uuesti. Pole midagi parata, seminarides ma ei käinud, kontrolltöödele ei jõudnud. " Küll ma hiljem järgi õpin" - see pole variant, tulemusena kirun ma ennast ning seda, et mõistmine ei jõudnud piisavalt vara kohale. Pole keskkool see ülikool. Siin ei käi õpetajad sulle närvidele, ega mangu, et sina, tore poiss, järele tuleksid vastama.
Uus semester, uue hooga. Ehk oskan ma seekord jagada aega kodu, seltsi, kooli ja Tema vahel. Fakt on, et koju jõuan ma vähem ning seltsist hakkan vabandama. Vastasel juhul mul pole ei aega, energitat ega viimaks tahtmist raamatuid avada. Pole võimalik olla korraga füüsikust Nobeli preemi laureaat ning raskejõustiklane(mitte selles reaalses maailmas)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 arvamust:
Post a Comment