Park

Keskpäev. Pole väga vahet, milline on ilm. Õnnetuses on kogu aeg taevas hall ja sajab vihma. „Ma ei lähe enam!“ „Vaata, mida nad minuga tegid!“ „Ma ei lähe“.
Tartu- heade mõtete linn, tudengite linn. Linn, kuhu on koondunud noored ja nende elurõõm.
Tasakaalu mõte seisneb selles, et eksisteerib võrdsus - mahuline, kaaluline, mis iganes mõõdetav või aimatav võrdsus. Raske on seda kommenteerida, kuid üldiselt ma nõustun. Inimese elu juures kehtib üldiselt sama reegel- vastavalt vaevale ka tasu. Halbadele päevadele järgnevad head. Kas heade ja halbade päevade arv on võrdsed, vaevalt. Ma usun, et vastavalt päevade kvaliteedile. Järjestikku rahulikele päevadele järgneb üks raskem päev.

Ma istun hetkel ühes Tartu pargis, millises täpsemalt, pole vahet. Oluline on minu jaoks see, mida ma just kuulsin. Hetkel, kui ma mälusin enda Tuce ja mõtlesin, et Coca-Cola zero on siiski rämps võrreldes originaliga, puhkes mu kuuldekauguses ja nägemisulatuses ühe naise nutt. Alguses arvasin, et küllap mõni joodik nutab enda saatusekaaslase õlal hinge kergemaks. Ma eksisin. Tegu oli ühe minuealise plikaga, küllaltki korraliku ja mõistlikku mulje jättis. Tema nutt see vastu polnud enam vastav vanusele- ahastav ja sügav. Sellise inimese nutt, kes ei nuta, nagu teda oleks solvatud, vaid inimese nutt, kes oleks just kui kedagi kaotanud. Sügav ja ükskõikne ümbritseva suhtes...
Kuni hetkeni, mil ma ei kuulnud ta sõnu olin ma täiesti pohhuistlikult tegevuses enda kõhu tätmisega. Neetult idiootne, enne ei tunne ma mingit kaastunnet inimese vastu, kuni olen arusaanud, mis temaga juhtus. See inimene oligi vist kaotanud osa iseendast, nii ma alguses arvasin. Ma unustasin täielikult söögimaitse või selle, et mu selg päikese käes oli muutumas kergelt higiseks. Ma olin valmis minema tema juurde ja tegema midagi, mida iganes. Mitte ajendatuna faktist, et ma saaksin tüdrukuga rääkida vaid, et ehk on minust abi...ma ei soovi midagi vastu, kui vaid lootus, et äkki tuldaks ka mulle appi raskel hetkel. Mida ma oleks teinud- fuck knows- oleks võib olla pärinud kus vanemad on jne...

Mu huvi asja vastu kadus aga 5 minutit hiljem. „Ma ei lähe enam kunagi arsti juurde! Nad tegid mulle haiget“ Ma otsustasin tagi seljast võtta ja maitsa veel seda Zerot, üritades enda mõtetes õigustada 11.90 krooni idiootset kadumist. Mul oli jälle ükskõik. Arsti eesmärk on ravida ning teha selgeks ravi vajalikkus ja prognoositav tulemuslikkus või siis ravi puudumise võimalikud tagajärjed. Küllap plika tegi mõne vale otsuse, mis viis ta arsti juurde. Siin ei näe ma vajadust lohutada või aidata. Selleks on tal teised inimesed.
Haiget? Abort? Miks sa nutad siis niimoodi? Arst oli lihtsalt ametialaselt käpard? Millised on arstide halvad päevad? Mida iganes...

Park