Life must go on!

Mõni asi on hämmastav. Ma tahan küsida, kas eneseaustus on tõesti nii keeruline element, mida omada? Mõni asi siin ilmas peaks olema keerulisem, kui see on ja lihtsam nende jaoks, kes seda väärt on. Kuidas ma saan lugupidavalt suhtuda inimesse, kes ei mõista enda väärtust ning laseb end vabatahtlikult lörtsida? Äkki on selle nimi pehmus, otsustusvõimetus, seiklushimu või kõik need asjad kokku? Ja kui palju veel sellised on!
Või olen ma liialt vanamoodne.
Tegelikult, sellised inimesed polegi väärt teistsugust kohtlemist, kuid olukord muutub siis kui asutakse ennast hoidma ja väärtustama, isegi kui mitte enda nimel siis kellegi teise nimel.

Üks tore inimene ütles mulle "Igaühele antakse nii palju, kui ta kanda suudab", mida ma täiendaksin: "Igaüks võidab täpselt niipalju kui palju ta ise vaeva näeb". Mul on tohutu kihk hakata jagama inimestele avalikult nõu, et kuidas ja mis moodi saate enda olukorda parandada, kuid ma olen lõpuks selgeks õppinud, et osad ongi harjunud selle sooja hunnikuga, mille nad on enda perse alla sittunud ning puhtalt meelekindluse puudusest ei ole nõus küsima ja tegutsema parema olukorra nimel. Jep, ma olen douche, seda on mulle korduvalt öeldud, samas on mulle ka öeldud, et ma olen Agaga douche. Minu "Aga" olevat heasüdamlikkus- lootkem, et see ei lõpe. Seega pean ma nentima, et inimesed annavad loobumisvõidu momendil, kui nad enam ei austa ennast või tunnevad, et kedagi pole neile toeks.
Seega sõbrad ja muidu lähedased inimesed, tehke suu lahti ja ma aitan teid palju oskan (loomulikult rahaliselt unustage ära). Lihtsalt rääkimise ja küsimise vaev. Elu on mulle õpetanud, et sõbrad jäävad ning aitavad välja või vähemasti proovivad seda teha ükskõik millal, tasub vaid mainida. Bros before XXX, you see. Ma katsun ka seda rada hoida.
Ahja, kuidas muidu? Elu on suht ok. Selts sujub, liiduga sujub, seltskonnas olen ägedam, kui kunagi varem. Kooliga peaksin rohkem vaeva nägema, aga kuna viimased nädalad läksidki rohkem kategooriasse "Saame üle 2011" siis nüüd on asi rahulikum ning õppimine tuleb esiplaanile (v.a sünnipäev :P ). Kui nüüd vanemad ka mõistaksid, et mu iga nädalavahetuseline väljakurnamine pole kõige targem otsus mu ak.edukuse suhtes, siis saaks öelda, et mul pole tükk aega nii head elu olnud.
Ahja, toakaaslane on äge, tõesti.

See you later alligator!

Sest see lugu on nii hea (Onerepublic- Everybody loves me);
http://www.youtube.com/watch?v=1oyhjyI9lF0 , millegipärast blog tõrkus hyperlinki loomisel ja ma ei viitsi probleemi süveneda.