Whom!
Ma olen täiesti äärmuslik inimene. Kui inimene ajab lihtsalt lolli juttu suust välja, mida tehakse huumori poolest siis võib juhtuda, et nii mõnigikord ei saa ma aru, kui mu silmad puru täis puhutakse. Ja siis on need korrad, kui inimene ei valeta mitte huumori poolest, vaid tõsiselt soovist midagi varjata. Nendel juhtudel ma soovin, et ma ei saaks valest aru ning ei looks peas kiirelt versioon tegelikkusest. Kahjuks on nii, et mida rohkem tõsimeelset vassimist ma näen, seda osavamaks ma muutun selle kinnipüüdmisel. Muidugi on ka elupõliseid valetajaid, kes teevad seda kõike silmagi pilgutamata, kuid üldiselt inimesed, kes igapäevaselt ei aja jama, failivad enamus ajast minu silmis enda jama varjamises. Teadmatus on õnnistus! Siiralt.
Ma tahan öelda ka seda, et teinekord võiks inimestel eksisteerida minu taktitunne. Ma võin küll olla sitapea, aga noo ausõna, kui ma ka keeran jama kokku või käitun muidu ebamugavalt kellegi jaoks lähen ma kuni viimse lõpuni välja kahjude võimalikult väiksena hoidmisel. Ilmselgelt mulle läheb vist liiga palju korda. Peaks olema ausam ning sellest tulenevalt ka halvem ning ajama inimesed reaalsusega nutma ning rääkima selle asemel, mida nad tahavad kuulda, alternatiivina mis tegelikult toimub - ehk siis õpivad, millal suu kinni hoida ja mis infot ise jagada. Kuid veelkord- bumerang! I love you!
Muus osas?
Pole teie asi, blogi on liiga avalik, küsige personaalselt. Kui aga natukene rääkida siis- igav just ei hakka ja mõned asjad panevad lausa enda absurdsuse tõttu muigama. Ma tahan öelda, et mul on liiiiiga hea õnn. Ma leian olukordi, milles olemist ma pole kunagi varem ettekujutanud ning inimesi, kellest igaüks õpetab mulle midagi uut (õnneks nad ise seda ei tea). Ma tunnen reaalselt, et minu jaoks on preagu käimas mingisugune periood millega justkui toimub mu seadistamine järgmise toreda etapi jaoks. Elan ja näen.
Edu
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 arvamust:
Post a Comment